Meie Priidu võitis Rapla Maanteeameti poolt välja kuulutatud liiklusteemaliste tööde konkursil auhinnalise koha jutuga "Valgusfoori õnnetu lugu".
See lugu juhtus ammu-ammu. Elasid valgusfooris ühed mehikesed: Punane, Kollane ja Roheline. Ühel hommikul jäid nad kogemata tukastama. Mõne hetke pärast ärkasid värvilised mehikesed suure tuututamise ja kolina peale ning märkasid, et oli tekkinud ahelavarii. Suur ummik venis kaugele silmapiirile.
Järsku kuulsid nad, kuidas üks mees karjus: ”See valgusfoor tuleks välja vahetada, see ei tööta enam korralikult!” Teised inimesed olid ka väga kurjad ja käratsesid läbisegi. Ühel mehe auto oli nii ära muljutud, et ta ei saanud sellest välja. Päästemeeskond lõikas masina lahti.
Kohale kiirustas ka politsei. Mehikeste käest uuriti: ”Mida te küll samal ajal tegite?” Mehikesed kehitasid õlgu ja vastasid, et jäid kogemata tukkuma. Töömehed viisid valgusfoori oma tööpostilt ära.
Autokastis loksudes kadus mehikeste uni küll sootuks. Punasel läks lausa süda pahaks sellest, mis juhtus. Roheline muutus samuti ärevaks ja Kollane küsis seepeale: ”Miks te nii väga muretsete?”
”Kas sa ei mõista, et paljud autod said kahjustada sellepärast, et me tukkuma jäime,” vastas Roheline ja Punane lisas: ”Paljud inimesed hilinesid ummiku pärast tööle ja lapsed kooli ning lasteaeda. Ja mis meist endast nüüd saab? Äkki viiakse meid vanarauaks!”
”Me peaksime midagi tegema, et enam niimoodi uni peale ei tuleks,” arvas siis Kollane. ”Miks selline lugu juhtus? Tavaliselt anname üksteisele ikka järgemööda puhkust. Nüüd äkki jäime kõik korraga magama,” arutles Roheline edasi. Punane aga jätkas: ”Oh seda ilma küll, näe terve pika sügise on aina sadanud ja sadanud. Nüüd leotab vihm meidki. Peaksime parkimismajja tööle saama, seal oleks kuiv ja palju mõnusam! Mind vist närib rooste.”
”Kas sa ei mõista, et paljud autod said kahjustada sellepärast, et me tukkuma jäime,” vastas Roheline ja Punane lisas: ”Paljud inimesed hilinesid ummiku pärast tööle ja lapsed kooli ning lasteaeda. Ja mis meist endast nüüd saab? Äkki viiakse meid vanarauaks!”
”Me peaksime midagi tegema, et enam niimoodi uni peale ei tuleks,” arvas siis Kollane. ”Miks selline lugu juhtus? Tavaliselt anname üksteisele ikka järgemööda puhkust. Nüüd äkki jäime kõik korraga magama,” arutles Roheline edasi. Punane aga jätkas: ”Oh seda ilma küll, näe terve pika sügise on aina sadanud ja sadanud. Nüüd leotab vihm meidki. Peaksime parkimismajja tööle saama, seal oleks kuiv ja palju mõnusam! Mind vist närib rooste.”
Parandustöökojas jõuti samasugusele järeldusele. Valgusfoor võeti osadeks lahti, kuivatati ja puhastati ning pandi uued tihendid, et niiskus ei saaks ligi hiilida. Järgmisel varahommikul olid Punane, Roheline ja Kollane oma fooriga jälle rõõmsalt vanal tuttaval ristmikul. Töötasid ja puhkasid vaheldumisi. Nad teevad seda siiamaani, kui roosteuss neid päris ära pole närinud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar