Kaisukaru on üle 100 aasta vana. Kes veel ei tea – on olemas isegi rahvusvaheline kaisukarude päev, mida tähistatakse 27. oktoobril. Paljud lapsed lähevad õhtul voodisse koos kaisumõmmiku või määrdunud kaltsunukuga. Pehmete kaisukate kaisus on uni magusam. Kõige lemmikumad unesõbrad võetakse kaasa ka reisidele, kooli ja sünnipäevadele.
Minul kaisukaru ei olnud, kuigi sain oma nime raamatutegelaselt Karu-Katilt. Eelistasin pigem Pontsu-nimelist nukku. Ühte ruudulise kõhuga suurt jänest mäletan küll, aga see on nüüdseks teadmatuseni kadunud. Ju kasvatab kuskil metsalaanes lapselapsi.
Pidasime oma kooli kaisukapäeva ette ära – neljapäeval, 23. oktoobril. Koolielu oli uudistama roninud umbes 50 kaisukat. Meie klassis vaevusid sõbrakese kaasa võtma ainult Kaidi L ja õpetaja. Teised tüdrukud olid tähtsa päeva unustanud ja poistel loomulikult ei sobinud kaisukarusid kooli kaasa tassida ning oma imidžit rikkuda.
Karupoeg Puhh oli mängukaru, mille kirjanik Alan Alexander Milne kinkis 21. augustil 1921. aastal oma pojale Christopherile sünnipäevaks. Seda kuupäeva peetakse Karupoeg Puhhi sünnipäevaks. 1925. aastal hakkas Milne karupojast lugusid kirjutama. Puhhi sõbrad on Notsu, eesel Iiah, poiss Christopher Robin, Tiiger, Jänes ja Ruu. Nad elavad Saja Aakri Metsas.
Raamatus on korduvalt Puhhi kohta öeldud, ja ta on seda isegi väitnud, et ta on Väikese Aruga Karu, ning ega ta tõesti tarkusega hiilanud. Kuid siiski püüdis ta omandada teadmisi, mis teda teinekord hädast välja aitaksid.
”Halloo, Puhh!” hüüdis Notsu.
”Mida sa seal teed?”
”Jahti pean!” hõikas Puhh vastu.
”Jahti? Kelle peale?”
”Jälitan siin kedagi,” lausus Puhh kole salapäraselt.
”Jälitad kedagi? Aga keda siis?” päris Notsu lähemale tipates.
”Seda tahan ma ise kah teada. Ise kah küsin endalt, et keda või mida.”
Heljo Männi Mõmmi on aidanud paljudel Eesti lastel tähed selgeks saada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar