MÕNUSALT AKTIIVSET JA TEGUDEROHKET VAHEAEGA!
KOHTUME 3. NOVEMBRIL KELL 8.25! SANDRA, OLE VAPPER!
Kaisukaru on üle 100 aasta vana. Kes veel ei tea – on olemas isegi rahvusvaheline kaisukarude päev, mida tähistatakse 27. oktoobril. Paljud lapsed lähevad õhtul voodisse koos kaisumõmmiku või määrdunud kaltsunukuga. Pehmete kaisukate kaisus on uni magusam. Kõige lemmikumad unesõbrad võetakse kaasa ka reisidele, kooli ja sünnipäevadele.
Minul kaisukaru ei olnud, kuigi sain oma nime raamatutegelaselt Karu-Katilt. Eelistasin pigem Pontsu-nimelist nukku. Ühte ruudulise kõhuga suurt jänest mäletan küll, aga see on nüüdseks teadmatuseni kadunud. Ju kasvatab kuskil metsalaanes lapselapsi.
Pidasime oma kooli kaisukapäeva ette ära – neljapäeval, 23. oktoobril. Koolielu oli uudistama roninud umbes 50 kaisukat. Meie klassis vaevusid sõbrakese kaasa võtma ainult Kaidi L ja õpetaja. Teised tüdrukud olid tähtsa päeva unustanud ja poistel loomulikult ei sobinud kaisukarusid kooli kaasa tassida ning oma imidžit rikkuda.
Karupoeg Puhh oli mängukaru, mille kirjanik Alan Alexander Milne kinkis 21. augustil 1921. aastal oma pojale Christopherile sünnipäevaks. Seda kuupäeva peetakse Karupoeg Puhhi sünnipäevaks. 1925. aastal hakkas Milne karupojast lugusid kirjutama. Puhhi sõbrad on Notsu, eesel Iiah, poiss Christopher Robin, Tiiger, Jänes ja Ruu. Nad elavad Saja Aakri Metsas.
Raamatus on korduvalt Puhhi kohta öeldud, ja ta on seda isegi väitnud, et ta on Väikese Aruga Karu, ning ega ta tõesti tarkusega hiilanud. Kuid siiski püüdis ta omandada teadmisi, mis teda teinekord hädast välja aitaksid.
”Halloo, Puhh!” hüüdis Notsu.
”Mida sa seal teed?”
”Jahti pean!” hõikas Puhh vastu.
”Jahti? Kelle peale?”
”Jälitan siin kedagi,” lausus Puhh kole salapäraselt.
”Jälitad kedagi? Aga keda siis?” päris Notsu lähemale tipates.
”Seda tahan ma ise kah teada. Ise kah küsin endalt, et keda või mida.”
Heljo Männi Mõmmi on aidanud paljudel Eesti lastel tähed selgeks saada.
Teisipäeval, 20. oktoobril toimus 9. klasside poistel ja tüdrukutel kirjanduse ja käsitöö ühistund. Maitsesime eesti rahvustoite, tantsisime labajalga ja poisid tutvustasid mardipäeva kombeid. Ürituse lõpus koputati uksele ....... ja laulu saatel kepsutasid sisse ......
a) Tanel Padar ja Kristjan Kasearu,
b) Gerd Kanter ja Baruto,
c) varased mardisandid.
Õige vastus: C
Huvitav, kes need mardisandid olid ja kust kaugelt tulid?
Viiendikud:
Priidu: Põrgutantsu pidi tantsima. Martin vaatas enne lahkumist andide kotti -- see toob halba õnne. Hea oli see, et pärast sai kommi.
Kaidi L: Täiega vinge oli seal. Mina pidin Priiduga tantsima. Kui me tantsisime, siis kõik üheksandikud naersid. Sealt saime 2 saia, 2 purki moosi ja palju kommi.
Mari-Liis: Oli lahe! Mina unustasin kellukest helistada (kellukese helistamine toovat head õnne -- õpetaja). Ups! Mina olin mardiema. Priidule ei meeldinud tantsida. Mina tantsisin Martiniga, ta oli mardiisa. Poisid ütlesid tantsu ajal: "Tšaina!" 9. klassi Kert ei oska lugeda.
Martin: Ma vaatasin kingikotti. Palju õnnetust! Luupainajatants, mis tänu jumalale lõppes kiiresti.
Kaidi B: Täiega lahe oli. Martin andis Kerdile vitsa, ta alguses ei tahtnud saada, aga ta ei osanud lugeda. Kui kehalises tantsu õppisime, pidime Markus S-i ja Martini pärast 2 korda lisaks tantsima. Mardiriietega oli väga palav olla. Pärast saime moosi ja komme.
Sandra: Kui läksime uksest sisse, pidime teretuslaulu laulma. Alguses jäime tasa ja siis hakkasime laulma. Me rääkisime veel mardikombeid ja Martin ütles, et nüüd hakkame marditantsu tantsima. Proovides Priidu ei tahtnud tantsida ja lohises Kaidi järel. Me saime kommi ja saia moosiga. Järgmisel päeval sõime saia, moosi, piima. See oli lahe päev.
Markus O: See oli naljakas, et Martin tõi endale halba õnne. Vahepeal läks natuke segamini ja mulle meeldis, et kõik ütlesid tantsu ajal: "China!" (Tantsus pidi kummardama ettepoole ja laste meelest meenutas see hiinlaste kummardamist. Hiljem hakatigi seda liigutust tehes hüüdma "China!". -- kommentaar õpetajalt)
Markus S: Tants oli naljakas. Head kommid saime. Priidu vihkas tantsu.