26. novembril tähistati Eesti kodanikupäeva. Juba üheteistkümnenda kodanikupäeva motoks oli: „EESTI VABARIIK LÄBI ÜHEKSAKÜMNE AASTA".
Valtu kooli kodanikupäeval esinesid (õpetaja Taimi juhendamisel) 8. klassi õpilased kavaga, mis andis ülevaate Eesti iseseisvumisest, selle kaotamisest ja taas tagasi võitmisest. Külas käisid Valtu kooli vilistlased hr Smitt ja Laiapea ning pr. Leinaru, kes olid mõnikümmend aastat nooremad kui Eesti Vabariik. Pr. Leinaru jutustas koolielust sõja ajal: leinaseisakutest, laste hirmust ja kaotustest. Meenutati ka vahvaid koolipõlve tegemisi: käbisõda kehalise tundides, rahvastepalli kui populaarseima pallimängu mängimist, karnevale, näidendi õppimisi, koolipoiste elu-olu, karistusena ahju juures reas või nurgas seismist. See oli aeg, kui spordi tegemine oli au sees, õpetajat austati, kaevata polnud kellelegi, tüdrukuid ei kiusatud, poisid hoidsid kokku, käidi jala kooli-koju, suits polnud moes ja koolis käest kinni ei käidud. Nii palju erinevusi, aga küsimusele, kas koolis meeldis käia, saime vastuseks: "See oli töö, mida tuli teha." Olete seda lauset kuskil kuulnud?
Riik on kodaniku jagu.
Mina olen kodanik!
Riik on kuu ja mina päike,
mul on maa ja mitte pagu.
Olla kodanik on šikk!
Kodanikul olgu koda,
teiseks kojaks olgu riik.
Riigis olgu seda, toda, kolmandatki.
Iga liik tundku ennast hästi riigis,
mille tore kodanik
õdusamas konnatiigis
vägev on kui aatomik!
Karl Martin Sinijärv